Read 7.indd text version

7

Nr 7 (160) / august 2010

NÕO killukesi möödanikust

9. augustil sai 50-aastaseks astrofüüsik, Nõo Vallavolikogu aseesimees Laurits Leedjärv. Palju õnne! Juubelijutu asemel aga laseme juubilaril endal pajatada tema esimesest Soome-reisist, mis sai teoks 1992. aastal koos meie kiriku meesansambliga. Kuna mitte ei raatsinud algselt 10 lehekülje pikkust muhedat reisikirja üheks lühikeseks looks kokku suruda, jääb osa valitud tekstist meie lehe järgmise numbri ilmumist ootama...

VALLA LEHT

Kuidas ma esimest korda Soomes käisin

Olen sündinud ja üles kasvanud Põhja-Eestis, Jõelähtme kandis, kust Helsingisse oli tunduvalt vähem maad kui näiteks Tartusse. Ometi oli Soome midagi kauget ja kättesaamatut. Meie vahele jäi mitte ainult 80 kilomeetrit veeteed, vaid ka nähtamatu, kuid siiski uskumatult tugev raudne eesriie. Õnneks ei suutnud nõukogude võim väänata loodusseadusi ja raadiolained levisid üle lahe ikka, kiirusega peaaegu 300 000 kilomeetrit sekundis. Need lained kandsid lahe lõunakaldale nii raadio- kui telesaateid; nendesse olid kodeeritud sõnad, helid ja pildid, mis andsid aimu, et leidub veel teistsugustki elu kui maailma parimas tööliste ja talupoegade riigis. Meie kodus kuulati sageli Soome raadio uudiseid. Kui 1960. aastate lõpul sai võimalikuks ka telepilti vaadata, huvitasid lapsi muidugi eelkõige filmid, aga eriti veel reklaamid -- niisuguseid imeasju, mida seal näidati, polnud ju keegi varem näinud. Kas tõesti said inimesed Soomes kõike seda vabalt osta? Ema-isa huvitas aga kõige rohkem õhtune uudistesaade (mis minu mäletamist mööda algas meie aja järgi kell 20.30). Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ka ise soomekeelseid ja -meelseid uudiseid vaatama. Ema oskas natuke soome keelt. Ta oli koolipõlves (1930. aastatel) olnud kirjavahetuses Soome tüdrukuga, kes kutsus teda ka külla. Tagasihoidlikul talutüdrukul ei jätkunud siiski ettevõtlikkust, julgust ega ilmselt ka raha, et ülelahe reis ette võtta. Hiljem ema küll kahetses seda. 1970.­80. aastate Eesti õhustikus tundus ju Soome olevat kaugemal kui Irkutsk või Vladivostok, enamikule Eesti inimestest näis pääs sinna üsna võimatu. Kuid nagu öeldud, info liikus, ja pealegi soome keeles, mis ema juhendamisel ja väikese harjumise järel hakkas ka mulle üsna arusaadav tunduma. Eks natuke imelik ju oli, et soomlased rääkimise asemel puhusid ja hallitus tähendas valitsust. Ja siis need naljakasarmsad loomanimed: norsu, sarvikuono, kissa... Teadlastel oli ka nõukogude ajal vahel võimalus välismaal käia või välismaalasi siin võõrustada. Kui ajas veidi tagasi pöörduda ja mõelda, millal ja kuidas olid mul esimesed isiklikud kontaktid soomlastega, siis tuleb vist märk panna aastasse 1986. Selle aasta novembris toimus järjekordne traditsiooniline Nõukogude-Soome astronoomide teaduskonverents, seekord Tallinnas, koos poolepäevase väljasõiduga Tõraverre -- ööbida ju Tartus või selle lähiümbruses välismaalased tollal ei tohtinud. Suhtlemine soomlastega käis peamiselt inglise keeles, aga üritasin proovida ka oma soome keele oskust. Vahel läks see üsna täppi, saime üksteisest kenasti aru. Soome astronoomidega mul esialgu siiski nii tihedat koostööd ei tekkinud, et oleks saanud 1980. aastate lõpul või 1990. algul Soome sõita. See võimalus avanes hoopis teistkaudu. Olen laulnud mitmetes koorides ja ansamblites. Ka selles liinis oli Eesti taasiseseisvumise ajal suur Soome-huvi. Tekkisid sõprusvallad, sõpruskogudused ja lihtsalt Soome sõbrad, kes hakkasid eestlasi külla kutsuma. Õppisime oma ,,Vega" segakooriga hoolega Sibeliuse Finlandiahümni, aga ei leidnud ikka neid õigeid sõpru, kes oleksid tahtnud meie laulu Soomes kuulda. Tartu maakonna kultuurijuhtide eestvedamisel saime hoopis sõpruskoori Rootsist, Varbergist. Tekkis juba oht, et olengi nende viimase kolme eestlase hulgas, kes pole veel Soomes käinud... 1990. aasta kevadel hakkasime Nõo kiriku juures koos mõne sõbra ja mõttekaaslasega laulma meesansamblina. Saime hääled enda arvates üsna kenasti kokku kõlama ja kui Eestis oli juba mitmes kohas lauldud, pöördus pilk ikka jälle Soome poole. Elva linnal oli oma sõpruspaik Perniö. Nõo vald hakkas arendama suhteid Liminka vallaga Oulu kandist. Sinna oli tööle läinud ka üks meie sõber -- Ahti Sepp. Minul oli kontaktpunkt Helsingis. Äkki õnnestub kõik need niidid kokku põimida ja võtta ette kontsertreis Soome? Ja mitte ainult päevaks-paariks Helsingisse, vaid vähemalt Ouluni välja! Kuigi idee tundus esialgu utoopiline, hakkasime siiski tegutsema selle realiseerimise nimel. Igaüks võttis oma tuttavatega kontakti. Esialgu kavatsesime otsida mikrobussi, millega 7­8 inimest saaksid mööda Soomet ringi sõita -- lootuses, et bensiiniraha teenime lauluga ja magada-süüa saame kodudes. Sobivat bussi siiski ei õnnestunud leida ja nii said sõiduvahendeiks kaks Lada-autot, mida tollal rohkem Zigulideks kutsuti. Kui see kellelegi midagi ütleb, siis üks oli mudel 2104 ja teine 2105. Aga enne, kui sai hakata laevale asuma, tuli ju hankida viisad! Üks asi, mis minul esimeste Soomereiside puhul ,,nautimata" jäi, oli tundide- ja päevadepikkune järjekorratamine Tallinnas Liivalaia tänaval Soome saatkonna juures. Ei mäletagi päris täpselt, aga küllap oli meie ansambli kõige sügavam bass Ingmar see, kes oma pereliikmete abiga meie kõigi viisa-asjad korda ajas. Suur tänu selle eest! Igatahes oli meil kõigil õigel ajal viisa olemas. Aga kus? Nõukogude Liidu välispassis -- dokumendis, mille väljaandja oli juba 1991. aasta jõulude ajal hingusele läinud. Jah, selline kummaline aeg oli: kasutati nõukogude rublasid ja nõukogude passe. Eesti Vabariigi passid ilmusid välja alles 1992. aasta suvel, pärast Eesti krooni. Niisiis, minu esimene tõeline välisreis algas 26. märtsil 1992, taskus olematu riigi pass ja raha. Et laev -- Linda I ehk Corbiere -- väljus kell 8 hommikul, olime juba eelmisel õhtul Tallinna tulnud ja igaüks sobiliku ööbimiskoha leidnud. Tallinna sadamas küsisid tollimehed muheldes, kui palju meil ka viina kaasas on. Vastasime -- ausalt --, et üks või kaks pudelit, nii nagu kellelgi oli. Meresõit läks rahulikult, kuigi tuul laeva pisut loksutas. Soome toll uuris igaühe kottide sisu, aga rohkem kui viinapudelid näisid neid huvitavat kanistrid autode pakiruumis. Saime esimese kapi-

Vetelpäästekoertel oli tihe treeningusuvi

Küllap said paljud nõokad, kes suvel Nõo paisjärve ääres end mõnusasti tundsid, nii mõnigi kord toredate vaatemängude osaliseks. Kord nädalas, nii kuidas võimalused asjaosalistel kujunesid, platseerus vallamajapoolsel järvekaldal omapärane seltskond. Toimekad inimesed askeldasid oma neljajalgsete sõpradega algul pargis. Ja hiljem läks vee ääres lahti tõeline show. Peremeeste käskluste peale sööstsid hiigelkasvu koerad kordaValvi-Valdek Väli -- mööda vette. Ja tõid siis veest välja dummysid Lõuna-Eesti Vee(kummist pulki) või asusid lausa ,,uppujaid" päästegrupi juht ja päästma. ,,Uppujateks" olid kalipsodesse riievanemtreener tunud treeningukaaslased. Peab kinnitama, et tegu ei ole olnud omavoliliselt randa sõitnud seltskonnaga. Juba eelmise aasta maikuust treenitakse kooskõlastatult Nõo Vallavalitsusega Nõo paisjärve ääres Elva vabatahtliku tuletõrjeühingu juurde kuuluva Lõuna-Eesti veepäästegrupi eestvedamisel vetelpäästekoeri. Treeningutest võtab regulaarselt osa 4­8 koera. Kogu ürituse hingeks on Ida-Eesti Päästekeskuses töötav vanemtreener Valvi-Valdek Väli. Treeningutel on tema lähimateks abilisteks abikaasa Rita ja tütred Kelly ja Cleelia. ,,Oleme väga tänulikud Nõo Vallavalitsusele ja eelkõige Sven Tartole väga vastutuleliku ja mõistva suhtumise eest," avaldab tänu grupijuht Valvi-Valdek Väli. ,,Koerte supelranda toomine on üldjuhtudel vastunäidustatud. Peale Nõo saame treenida veel Elva paisjärves. Seaduses on ettekirjutus, et loomade ujutamine looduslikes veekogudes on keelatud. Kunstveekogude (nagu nt paisjärved -- MP) kohta see ei kehti ja nii andis see võimaluse meil koertega töötada. Me ei ujuta teie paisjärves koeri, nagu mõni üksik puhkaja on tulnud väitma. Meie tegeleme tõsiste treeningutega. Uudistajaid on meie ümber alati ja see meie tegevust ei häiri. Vastupidi -- meil on hea meel, kui inimesed tulevad küsima ja meie selgitame, millega me tegeleme ja mis kasu meie vetelpäästekoerte treenimisest on." Väga pühendunud ja juba 10-aastase päästetöötaja staazi ja sisekaitseakadeemiast saadud päästealase kõrgharidusega Valvi-Valdek Väli hindab väga vetelpäästekoerte osa veepäästetöös. ,,Vetelpäästekoeral on kõrgelt arenenud kuulmisvõime ja ta suudab erilisel kombel eristada ka läbi segava rannamelu vees ulpiva inimese hädahüüdu," tõi treener välja selliste koerte suurepärase omapära. Kahjuks on Eesti Vabariigi seadusandluse järgi vetelpäästekoerte rakendamine keelatud. Poolas ja Saksamaal, millest viimases tegutseb lausa 30 vetelpäästekoerte väljaõppekooli, on aga juba aastaid vetelpäästekoerad aidanud inimesi päästa. Nende maade kogemusi õpitakse praegu varmalt tundma. On toimunud juba viis vabariiklikku vetelpäästekoerte kokkutulekut ja nendel on esinenud lektorite ja juhendajatena nimetatud maade treenerid. ,,Ka meie tegutseme aktiivselt selles suunas, et võiksime lähitulevikus oma vetelpäästekoeri kaasata," loodab mees. ,,Suuremate organisatsioonide poolt esitatud avaldusi võetakse kõrgemal pool rohkem kuulda. Kuulume juba 15. maist 2010 Elva Vabatahtlikusse Tuletõrjeühingusse ja oleme väga tänulikud, et esimees Rein Saarlaid meid oma ridadesse võttis. Oleme väga oma klubiga huvitatud Päästeliidu ja Päästearmeega ühinemisest. Otsime koostööd juristiga, kes kirjutaks päästeteenistuse dokumentidesse sisse ka vetelpäästekoerte kaasamise osa. On ju praegu kehtivate päästeteenistuse päästevormidele vastavalt lubatud kasutada inimeste päästmiseks kõiki ja kõike vorme." Kord nädalas tulevad omanike käekõrval kohale oma võimeid arendama ja treenima erinevas vanuses ja erinevat värvi lopsaka pehme karvakasukaga tõelised koerahiiglased, kes on aga väga taltsad ja inimsõbralikud ning kes kõik armastavad väga vett. Nende uhke ja suursugune väljanägemine on juba omaette vaatepilt. Sellist koerteparaadi ei näe just iga päev. Selles grupis on esindatud kolm põhilist veekoerte tõugu: newfoundlandi koerad, landseerid ja leonbergerid. ,,Veeinstinktist siiski päästmisel üksi ei piisa. Päästjahingega, kuid koolitamata koer võib kriisiolukorras peremehele hoopis probleeme tekitada. Oma treeningutes harjutame erinevate võtete ja käsklustega koeri kuuletuma," selgitab vestluskaaslane. Koerad alustavad kõigepealt kuivamaa treeningutega ja nad on riietatud päästevestidesse. See annab koerale märku, et ta on tööpostil. Ja vestist saab vees hädasolija kinni haarata. Ka kõik järgnev, mida koerad hiljem vees peavad toimetama, on alati allutatud peremehe käskudele. Reeglina need hiiglased kuuletuvadki. Ainult oma kohustusi täidavad nad erineva kiiruse ja südikusega -- nii nagu temperament lubab. Koerte peremehed ise on oma hoolealustega väga rahul ja loodavad, et nende lemmikud saavad millalgi, kui häda väga käes, ka appi rutata. ,,Meie Lõuna-Eesti veepäästegrupis on veekoeraomanikke üle kogu Lõuna-Eesti: Võrust, Viljandist, Tartust, Elvast. Otepäält käib kohale väga aktiivne Otto Tähe pere. Meie klubisse kuulub 11 liiget-koeraomanikku. 9 nendest on läbinud vetelpääste pinnaltpäästmise koolituse ja omavad ka vastavat tunnistust. Minul ja Lauri Ööpikul on olemas ka sukelduja tunnistused. Nii et tegelikult suudavad peaaegu kõik meie liikmed ka reaalselt inimesi uppumisohust päästa. Meie kõige aktiivsemaks pereks tuleb pidada perekond Ööpikut Tartust, kes ei puudu üheltki treeningult. Kohal käivad isa Aare, ema Tiina ja poeg Lauri koos oma 9-kuuse leonberger Sarriga. Meie oma pere koer, 3,5-aastane landseer Mio on väga tegutsemishimuline ja armastab üldse vett rohkem kui sööki. Meie grupis töötab kaasa Meeli Kask Nõost, kes on ise väga suur koerte tundja ja kes põhjalikult on uurinud koerte põlvnemist ja ajalugu. Treeningutega alustame juba varakevadel, kui vesi on alles 4­6 kraadi, ja lõpetame hilissügisel, kui esimene jääkirmetis peale tuleb. Meie koerad külma ei karda. Oma koeri treenime Saksamaa treenerite poolt välja töötatud testide alusel. Need on juba kogemustepõhised ja annavad kindlustunde, et koer ka tõesti õige treenituse saaks. Meie treeningutesse võib julgelt tuua juba 3 kuu vanuseid kutsikaid: mida noorem koer, seda kiiremini ja taiplikumalt võtab ta käsklused omaks." Valvi-Valdek Väli avaldas, et huvi veekoeri treenida on olemas ja talle on tehtud ettepanekuid veel mujalgi gruppe treenida. Ajapuudusel ei ole see võimalik. Kes aga on huvitatud Nõo grupiga ühinemisest, võib julgelt ligi astuda. Klubil on ka oma kodulehekülg: www.veepaastegrupp.com. Edu neile! MILVI PENSA

Nõo kiriku meesansambli esimene välisreis -- reis Soome 1992. aastal. Vasakult: Laurits Leedjärv, Agnes Laasimer, Kristjan Laasimer, Madis Kanarbik ja Margus Liiv.

talistliku õppetunni -- bensiini tohib sisse tuua ainult nii palju, kui auto paaki mahub. Ülejäänu eest tuleb tasuda aktsiisi ja mida iganes veel. Kui õigesti mäletan, siis läks 40 liitrit kaasavõetud autokütust maksma 108 soome marka. Selle tasumise järel olimegi vabaduses, ihaldatud Soomes... Varakevadine Helsingi: veidi porine, kohati tolmune; trammid -- teistsugused kui Tallinnas, kuid ei midagi erilist; autod -- ega Eestis tollal veel kuigi palju lääne autosid ei näinud, aga siiski ei suutnud Helsingi sellest aspektist rabada. Ja muidugi inimesed -- täiesti normaalsed soomlased, keda olime juba Tallinnas ja mujalgi Eestis harjunud nägema. Kas siis ei olnudki mingit erilist ülevat tunnet? Kas Soome millegagi üllatada ei suutnud? Olen seda hiljemgi mitmesse palju eksootilisemasse riiki esmakordselt saabudes kogenud, et esimene mulje ei olegi nii vapustav, et inimesed ja ümbrus on ikka mingitpidi kodumaa sarnased. Alles mõne aja pärast, kohalikku elu rohkem nähes, hakkad ka erinevusi paremini tajuma. Ärgu seda võetagu mingi kurtmisena või pettumusena, lihtsalt minu välismaakogemused on sellised. Meil oli Helsingi sadamas vastas Hakavuore koguduse pastor Matti Selin, kellega olin eelmisel aastal Jõelähtmes tutvunud. Ta juhatas meid läbi sellesama varakevadise Helsingi oma moodsasse kirikusse Pohjois-Haagas. Kontsert läks kenasti, kuulajaid oli rohkesti ja kogutud annetused andsidki kokku juba suurema osa kogu reisi bensiinirahast. Edasi viis teekond Helsingist lääne poole, nüüd muidugi juba oma autodega. Järgmine sihtkoht oli Perniö, Elva sõpruslinn, kus piirdusime vaid kontserdiga gümnaasiumi sööklas. Laupäeval, 28. märtsil alustasime üsna varakult sõitu, sest ees ootas tee peaaegu Oulu külje alla Liminkasse, tubli

600 kilomeetrit. Perniöst vaadates tundus loogiline olevat valida nn rantatie läbi Pori, Vaasa, Kokkola ja Raahe. Nüüd hakkas ka juhtuma midagi sellist, mida võiks nimetada reisiseiklusteks. Olles umbes pool tundi sõitnud, hakkas üks meie Ladadest -- see 2105, mis oli eakam -- imelikult turtsuma ja läkastama, mootori jõud jäi kuidagi väga nõrgaks. Jäime seisma. Nüüd enam ei mäleta, kumb auto eespool sõitis ja kas oli probleeme sellega, et eessõitja ei näinud teise peatumist. Aga kindel on see, et mobiiltelefone meil tollal polnud -- ega olnud neid veel ka enamikul soomlastest. Igatahes varsti olime kõik koos teepervel ja uurisime õnnetu 2105 kapotialust. Autoasjatundjad, kelle hulgas oli ka esimene tenor Mati, panid õige kiiresti diagnoosi. Üks painduv torujupp, mis peaks ühendama õhupuhastit ja karburaatorit, on lihtsalt puudu. Nullilähedase temperatuuri juures andis see eriti hästi tunda ja nii see mootori jõud lihtsalt õhku haihtus. Mis siis teha? Ega Soomeski Ladad tollal tundmatud polnud. Ehk kuskil remonditöökojas või varuosade poes leidub sellist torujuppi... Olime üsna Turu linna lähedal ja -- ennäe! Õige pea oligi tee ääres üks väike autotöökoda, mis kenasti ka laupäeva hommikul avatud oli. Seletasime püüdlikult, mis meil puudu on: putkea on vaja. Veidi morni olemisega peremees tuhnis oma varudes ja leidiski varsti täpselt sobiva jupi. Küsimusele ,,Paljonko maksaa?" kohmas ta kätt rehmates vastuseks: ,,No, annapa kymppi". Nii rändas üks ilus sinine -- kas mäletan õigesti, et Paavo Nurmi pildiga? -- Soome kümnemargane meie heategija taskusse. Ja auto sõitis edasi hoopis lõbusamalt ja tõi lõpuks ka meie teise autoga sõitjad koju... aga sellest edaspidi. Järgneb LAURITS LEEDJÄRV

Suurel Piquet'l (landseer White'n Black Piquet) jätkub jõudu päästa kahte "uppujat" -- vasakul Aare Ööpik ja paremal Valvi-Valdek Väli.

Treener Kelly Väli õpetab koertele kuulekust

Information

7.indd

1 pages

Find more like this

Report File (DMCA)

Our content is added by our users. We aim to remove reported files within 1 working day. Please use this link to notify us:

Report this file as copyright or inappropriate

365371